Ma kõnnin vee peal, õhukesel jääl.
See peab veel mind, kuid kauaks see nii jääb?
Teen ühe raske sammu, tuleb pragu
ja mõtlen, kas nüüd lõpuks läbi vajun..
Ma tahaks põgeneda, kuid ei saa,
on kõikjal jää ja vesi, pole maad.
Nii kardan iga liigutust, mis teen:
jää puruneb ja olen külmas vees.
Veel seisan siin ning värisen ja ootan.
Kas võin ma sellest pääsemist veel loota?
Kas uue sammu astuda ma julgen
või seisan kuni külm praod ehk kord sulgeb?
1 comment:
Waau nii sügava mõtteline luuletu, pani kohe mõtlema sellele kui õhukesel jääl me kõnnime iga päev! Sul on annet. Keep going;)
Post a Comment